„Automatast“ ja Asimovist

Masinad on alati inimesi lummanud. Kunagi ammu Vana-Kreekas kinkis Zeus Europale metallmehe nimega Talos. Talos oli hiiglaslik pronksist robot, mis loodi kaitsma Europa kodu Kreeta saarel. Kolm korda päevas mööda saare rannikuid patrullides oli tema ülesanne pakkuda kaitset piraatide ja sissetungijate eest.

Kuigi Talos eksisteerib vaid Kreeka mütoloogias, näitab Antikythera mehhanismi avastamine 1902. aastal, et kreeklased kasutasid keerukat mehaanilist tehnoloogiat juba aastatel 87 kuni 205 eKr. See vähemalt kolmekümnest omavahel seotud pronksist hammasrattast koosnenud seade oli analoogarvuti, mis loodi toimima päikesesüsteemi mudelina ning ennustama astroloogilistel eesmärkidel astronoomilisi asendeid.

Alexandria kangelane, kreeklane, kes elas umbes aastatel 10 kuni 70 pKr, oli matemaatik ja insener. Kuigi küberneetikavaldkond tekkis alles 20. sajandil, peetakse tema töid automatiseeritud seadmete vallas esimesteks ametlikeks sellealasteks uurimistöödeks.

Tema teos „Automata“ kirjeldab masinaid, mis teevad templites imesid, nagu näiteks automaatselt avanevad/sulguvad uksed ja kujud, mis valavad veini. Mõned funktsioonid osutusid võimalikuks tänu tema uuringutele seoses aururõhu, tuule ja vee rakendamisega.

Edasiseks ajaloolise mehaanilise innovatsiooni allikaks on Leonardo da Vinci tööd. Paljud on üritanud masinaid tema jooniste põhjal uuesti luua. Mõned tööd on terviklahendused, nagu lendav masin või sõjamasinad, teised lihtsalt mehhanismid rihmaratastele või süsteemidele, mis tekitavad võnkumisi.

Lisaks projekteeris ta – ja võimalik, et ka ehitas – mehaanilise rüütli ehk roboti, mis oli kaetud keskaegse raudrüüga. 1950ndatel avastatud projekteerimismärkmed näitavad, et seda juhtisid erinevad rihmarattad ja trossid, ning see oli võimeline püsti tõusma, maha istuma ja käsi liigutama.

Kõige mõjukam automaatika rakendamine toimus 20. sajandil ettevõttes Ford Motor Company. Paljudes Kesk-Lääne viljaladudes kasutatud konveierilintidest inspireerituna tegi Henry Ford koostööd Frederick Tayloriga, et rakendada samu kontseptsioone tehases, kus valmistati sõidukit Ford Model T. Tema eesmärk oli tuua tootmisprotsessi tõhusaid lahendusi, mis aitaksid langetada hinda ja muuta mootorsõidukid inimestele paremini kättesaadavaks.

Kettkonveieriga veeti sõiduki keret mööda 45 meetri pikkust liini ja samal ajal monteerisid 140 töötajat neile määratud komponente sõiduki külge. Rohkemate tööliste palkamine tagas et kõigil oli alati käepärast piisavalt sõidukiosi, mis vähendas oluliselt sõidukite koosteaega. Kokkuvõttes vähendasid koosteliini töömeetodid ja kasutatud automatiseerimistehnoloogia ühe sõiduki tootmisaega enam kui 12 tunnilt vaid veidi üle 90 minutile.

1914. aastal tootis Ford rohkem mootorsõidukeid kui kõik teised autotootjad kokku.

Üha rohkemate masinate kasutusele võtmisega muutus tõenäosus, et robotid töötavad koos inimestega ja aitavad neid, aina reaalsemaks. Ulmekirjanduses, mida innustasid pidevad tehnoloogilised arengud, oli populaarne kujutleda, kuidas inimeste ja masinate koostöö võiks välja näha.

Ameerika kirjanik ja biokeemia professor Isaac Asimov märkas, et ulmekirjanduse ühe populaarse süžee kohaselt lõppes robotite loomine sellega, et looja hävitas need. Sellest tulenevalt mõtles ta välja kolm robootika põhiseadust – reeglid, mis tagavad, et robotid ei saa inimestele kahju teha, peavad alluma käsklustele ja kaitsma oma olemasolu.

Robotite programmeerijad peavad tagama ka tänapäeval nende reeglite järgimise. Kuid nüüd, mil tehisintellekti poolt juhitavad autonoomsed robotid ja sõidukid on saamas reaalsuseks, on tekkinud inimeste grupid, kes uurivad põhjalikult antud teemaga kaasnevaid eetilisi, seaduslikke ja sotsiaalmajanduslikke probleeme.

Kui soovite robootika ajaloo kohta lähemalt uurida, laadige alla Elfa Distreleci „Robootika ja automaatika juhend“, millega kaasneb ka 10% allahindluskood teie järgmisele tellimusele.